MIKS PRÜGISORTEERIMINE EI TOIMI?

Minu tänane kõne on umbes 15 minutit pikk. Selle ajaga jõuab maailmamerre 15 veoauto koormatäit prügi. Igas minutis üks koormatäis ja nii iga päev, aasta läbi. Olukord on hull ja tegelikult teame me seda kõik!

Mis üldse on prügi? Minu jaoks on prügi see, mida ei suudeta ümbertöödelda ehk siis materjal, mis lõpetab prügimäel või põletusahjus. Või jõuab hoopis merre ja kajakapoja kõhtu või hilissuvise lestaga minu laste taldrikule.

Olen 29 aastane ja prügi olen sorteerinud ligi 20 aastat. Mäletan hästi, kuidas kooliajal siin samas RAM koolis enne tundide algust klassikaaslastele prügisorteerimise olulisusest „loengut“ pidasin. Nii mõnigi hakkas minu eeskujul prügi sorteerima ning rohepisikut edasi levitama.

Mina käisin aga koolis 10 aastat tagasi! Eestis suudeti siis ja suudetakse praegu ringlusse võtta kõigest 28% jäätmetest. Ehk siis 10 aastaga ei ole olukord paremuse poole läinud!

Miks see nii on?

Esiteks, suurt osa prügist ei ole üldse võimalik ringlusse võtta, sest täna turul olevate pakendite ümbertöötlemiseks ei veel olemas vastavat tehnoloogiat või on see väga kallis. Seega, tuleks minu meelest alustada sellest, et tootjad müüksid oma kaupa pakendites, mida üldse oleks võimalik taaskäidelda. Toote ja pakendi disainifaas on ülitähtis, sest selles etapis on võimalik ennetada lausa 80% toote keskkonnamõjudest! (Kaisa Hansen, Eesti Loodus, november 2020) Paraku ei ole Eestis ettevõtjatetele piisavalt sundi või pigem toetust oma juba väljatöötatud pakendeid keskkonnasõbralikumaks muuta.

Rusikareegel on, et ringlusse ei saa võtta pakendeid, mis koosnevad eri liiki materjalidest. Näiteks lamineeritud paber (plastik, paber), kileaknaga paberist saiakott või kommipaber jne.

Viimasel ajal on turule tulnud ka moodsad biolagunevad plastid. Neid reklaamitakse kui keskkonnasõbralikku alternatiivi tavaplastile. Tegelikult see nii ei ole, sest biolagunevad nõud vajavad komposteerumiseks kindlaid tingimusi, mida ei ole meil kellelgi tagaaias ega ka tänasel hetkel Eesti jäätmejaamades.

Seega, kuniks meil ei ole võimalusi bioplaste käidelda, siis on keskkonnasõbralikum alternatiiv tavaplastik, mille käitlemine mingil määral toimib.

Teiseks, jäätmete sorteerimise süsteem on Eestis suhteliselt segane ja mida rohkem sellese süveneda, seda keerulisemaks läheb. Näiteks pakendite puhul lähtutakse sellest, et pakend on see, mille sees on kaup.

Aga kas teadsite, et ka riidepuu võib olla pakend, aga kilekott ei pruugi olla pakend? Mina ei teadnud. Lähemalt uurides selgus, et riidepuu on pakend juhul, kui see tuleb kaasa koos poest ostetud riidega. Sellisel juhul on tootja riidepuu eest  juba pakendikäitlustasu maksnud ja mina saan selle lõpptarbijana tasuta pakendikonteinerisse visata. Kilekott ei ole pakend, kui sa oled ostnud selle rullina koju, sest selle eest ei ole pakenditasu makstud.

Ehk siis seaduse järgi peaks rullina ostetud kilekoti viskama olmeprügisse ja minu meelest on see absurd, sest kilekotti saab pakendiprügina ümbertöödelda, aga olmeprügina läheb ta otse teed põletusse või prügimäele. 

 Sellest saab lugeda keskkonnaministeeriumi artiklist, 2018, ERR) Minu meelest on see absurd!

Kolmandaks, jäätmekäitluse teemadel tehakse väga kehva teavitustööd. Näiteks, kas Sina teadsid, et kanafilee karbilt tuleb kile enne prügikasti viskamist eemaldada või jogurtitopsilt paber ümbert võtta? Kui sina seda liigutust kodus ei tee, siis ei tehta seda ka jäätmejaamas ja sellised pakendid lähevad põletusse või prügimäele.

Veel kord, kui tegemist on pakendiga, mis koosneb mitmest materjalist, siis sellist pakendit ringlusse võtta ei saa.

Keskkonnateemad jõuavad kodudesse tihti läbi laste. Selleks, et uued käitumismallid kodudes kinnistuksid, peaks neid järjekindlalt rakendama ka koolis. Käisin näiteks hiljuti Taltechis, kus prügikaste üheski klassiruumis ei ole. Selle asemel on liigiti kogumiseks mõeldud prügikastid koridorides. Loodan väga, et värske Rohetiigri pilootorganisatsioonina saavad ka meie õpilased ja õpetajad lihtsamini korrektselt prügi sorteerida.

Neljandaks, prügi sorteerimisjuhised ei ole ühtsed. Näiteks, oma kodus Nõmmel, võin kokku visata kõik pakendid olenemata nende materjalist, aga sõbranna maja juures on klaaspakendile olemas eraldi konteiner. Mõnes kohas sobib paberi- ja papi konteinerisse ka ajaleht, mõnes kohas jälle mitte. Nii on segadus kerge tekkima!

Viiendaks, on olemas ka selline teenus eramajadele nagu segapakend ehk nt kollased kotid Nõmmel, kus mina elan. Kollasesse kotti võib visata plastpakendi, metall- või klaaspurgi, papist pudrukarbi ja isegi mõned koolivihikud ja ajakirjad. Ja-ja, tutvuge Ragn-Sellsi juhendiga, kui see taas imestama paneb. Kollase koti teenus on väga mugav, sest tekkinud pakendid saan koduukselt ära anda. Selle teenuse puhul jääb minule arusaamatuks, miks võib sinna visata paberit ja papppakendeid, kui need on määrdumise suhtes väga tundlikud. Pakendikonteineritest tulnud papp-pakend suure tõenäosusega põletusse.

Kõige loogilisem oleks ju pakendite kogumine vastavalt pakendimaterjalile.

Kuuendaks, tihti on avalike pakendikonteinerite avad nii väikesed, et sinna saab pakendeid vaid ükshaaval panna.

Siin on näha et inimene on pakendikoti jätnud lihtsalt konteineri kõrvale, sest väikesest avast see sisse ei mahu.

Kuidas peaks nendesse konteineritesse mahtuma näiteks tolmuimeja karp, või kuskilt e-poest tellitud mööblieseme pakend, mis on kahjuks tänapäeval kindlasti mitme pappkasti ja 3kordse kile sees.

Seitsmendaks, selleks, et inimesed prügi sorteeriksid, tuleb see neile võimalikult mugavaks teha. Kahjuks tähendab prügi sorteerimine paljudes kohtades seda, et enne oma sorteeritud prügist vabanemist tuleb mööda linna ringi sõita, et leida mõni veel mitte üleajav konteiner.

Kaheksandaks, olen ise olnud tunnistajaks kahele olukorrale, kus ettevõttes on küll olemas liigiti kogumiseks prügikastid, kuid päeva lõpus korjab koristaja sealt välja vaid taara ning kõik muu viskab olmeprügisse. Ehk siis kliendile tahetakse näida keskkonnasõbralik, kui tegelikult seda ei olda. Julgustan teid kõiki sellisele rohepesule reageerima ja ettevõttele mõista andma, et nii käituda ei tohi!

Need on probleemid, mille lahendamine ei ole lõppude lõpuks minu kui tavatarbija, turu kõige nõrgema lüli võimuses. Jah mina üksikisikuna saan rohepesu viljelevatele ettevõtetele märgukirju kirjutada. Kas ja millisel määral nad oma tegevuses korrektuure teevad o ise asi. Mina vastutan oma tarbimisharjumuste eest. Vastutan selle eest, et ma ei osta iga nädal endale uusi riideid või ei viska jogurtitopsi koos halvaks läinud jogurtiga pakendikonteinerisse või ei osta uut telefoni, sest see on uuem mudel. Samal ajal peavad aga tegutsema ka ettevõtete juhid, et tarbijal ei peaks muretsema võimaliku rohepesu pärast või et poes oleks võimalik valida selline pakend, mis on lihtsasti ringlusse võetav. Ja kõige olulisem, riik peaks koostöös jäätmekäitlejatega välja töötama toimiva süsteemi. Kui KÕIK üksikisikud, mina, sina, ettevõtte juht, tootedisainer, Riigikogu liige, inimesed keskkonnaministeeriumis, jäätmefirma omanik võtaksid keskkonna säilimise eest vastutuse, siis oleks maailma päästmine juba hulga lihtsam.

Kuna probleem oleks aga kohe lahendatud, kui me üldse prügi ei tekitaks, siis jagan teiega nippe, kuidas mina prügiteket vähendan.

1.     Tarbin vähem=lihtsam elu

Poodides on selleks, et meid rohkem ostma panna, läbimõeldud iga viimnegi detail, isegi poes olev muusika ja aroom on valitud selliselt, et me tühjade kätega ei lahkuks. Seda teades on lihtsam „Ei“ öelda.

Tasub meeles pidada, et iga asjaga, mille me koju toome, kaasneb ressursi- ja ajakulu! Me peame neid asju kuskil hoiustama, neid puhastama, parandama ja lõpuks, kui esialgne uue asja ostu eufooria on raugenud, ka muretsema, mida nüüd selle kolaga teha, kuhu see viia. Kahjuks ei toimi enam ka mõtteviis, et annetan oma asjad kellelegi teisele. Keegi ei taha meie vanu asju! Aafrikas upub meie vanade asjade sees. Üle Eesti jõuab Uuskasutuskeskuse ladudesse iga päev 2 tonni kasutatud riideid! Sellises koguses ei ole neid mitte kellelgi vaja!

2.     Laenan/rendin, mitte ei osta

Milleks osta raamatuid, kui on olemas raamatukogud? Milleks osta mõni tööriist, kui kasutad seda kord aastas? Milleks osta lastele mänguasju, kui nendega ei viitsita enam pärast 1-2 päeva mängida? Mina oma lastele laenutan mänguasju või vahetan sõpradega.

3.     Väldin ühekordseid tooteid

Kogu maailmas toodetud plastikust 40% tarbitakse vaid üks kord. Paned poes mandariinid kilekotti, jõuad koju ja viskad kilekoti ära. Ostad Circle K-st kohvi, jood ära ja 2 minuti pärast viskad ära. Muide, päevas visatakse Eestis ära 150 000 ühekordset kohvitopsi.

Enamik ühekordsetele toodetele on olemas keskkonnasõbralikumad korduvkasutatavad alternatiivid . Esialgne väljaminek võib olla küll suurem, kuid pikemas perspektiivis on korduvkasutatavad tooted kindlasti rahakoti sõbralikumad. Näiteks olen mina tänu riidest mähkmetele säästnud üle 2000€. Väga tihti on korduvkasutatavad tooted ka ilusamad kui ühekordsed!

4.     Ostlen pakendivabalt nii palju kui võimalik

Tooted, mis on saadaval lahtiselt, ostan oma karpi, purki, kotti. Selleks on erinevad puu- ja juurviljad, pähklid-kommid, liha, kala, juust, piimatooted aga ka kodukeemia, kosmeetika.

Oma karpi ostan toidu ka sushirestoranist ja pitseeriast.

Jäätmete teema on väga keeruline ja probleeme on liigagi palju. Ometigi ei saa me käsi üles tõsta ja öelda, et pole mõtet! Mina ja ka sina peame eelkõige vähem tarbima. Selleks, et 28% ringlussevõtumäär kasvaks, peame me ikkagi prügi sorteerima. Kellel veel energiat ja jõudu jagub, siis tuleb tootjatelt paremat tootedisaini ning riigilt ja jäätmefirmadelt toimivat ja läbipaistvat süsteemi nõuda.