Milleks siis ikkagi nii palju"sebida"?

Just sellise video jagas minu seinale minu sugulane koos kommentaariga, et mis mõttega siin üldse midagi pingutada, kui mujal maailmas selline idiootsus toimub. Tõsi ta on, et olen isegi aegajalt nii mõtelnud ja esimese hooga ei osanudki eriti midagi vastata. Aga nüüd olen asja veidi seedinud ja teiste ökohulludega nõu pidanud ning jõudnud selleni, et tegelikult on päris palju põhjuseid, miks nii palju "sebida" tasub.

Esiteks, kuskilt peab ju alustama. Arusaam, et kui teised ei tee, siis ei tee mina ka, ei vii meid eriti kaugele. Kui teised prügi ei sorteeri, ei tee seda ka mina. Kui teised poes oma 2 sidrunit kilekotti panevad, siis miks ei või seda mina teha. Kui teised viskavad sodi metsa alla, siis ega eriti vahet ei ole, kui mina ka midagi viskan. Muuda iseennast, ainult nii tuleb muutus ka maailma. Teiseks, keskkonnaküsimustes on ebaõiglane võrrelda arenenud riike arengumaadega. Ilmselt ei tegeleks ma ka prügisorteerimisega, kui kogu mu energia läheks sellele, et vaadata, kuidas lapsed söönuks saaksid. Paljudes riikides ei jõua lapsed kooligi. Mis siis veel keskkonnaharidusest rääkida? Meil siin läänemaailmas on inimeste põhivajadused täidetud ja tänu sellele saame keskkonnateemadega tegeleda ja n-ö õigemini käituda. Selle asemel, et näpuga näidata, peaksime mõtlema, kuidas arengumaid abistada.

Kolmandaks, arengumaade kehvas seisus on paljuski süüdi koloniaalaeg, mil lääneriigid oma asumaid n-ö rahast ja ressurssidest tühjaks pumpasid, et ikka ise rikastuda. Ja ega ei ole olukord parem praegugi. Kas olete mõelnud, kuidas on võimalik, et banaanikilo maksab Eestis vähem kui kodumaine õun või porgand? Eks ikka sellepärast, et Hondurase või Panama banaaniistanduse töötaja saab palka ebanormaalselt vähe või üldse mitte. Kasutatakse lapstööjõudu. Pole siis ime, et inimestel pole aega keskkonnaprobleemidega tegeleda. Vaata siit, kuidas Eesti inimesel on täiesti savi, kust tema toit tuleb, kas kasutatakse orje või lapstööjõudu. Peaasi, et saaks hästi odavalt!

Neljandaks, see prügi, mis jõkke visati, võib vabalt olla meie (loe lääneriikide) enda prügi. Läänemaailm on oma prügi arengumaadesse viinud pea 25 aastat. Alles nüüd hakkavad Aasia riigid "meie" prügist loobuma ja seda meile tagasi saatma. Ju neil ei ole seda lihtsalt enam kuhugi panna. Toitu kasvatatakse ka juba plastikust läbiimbunud mullas...No ja lõpuks on see sama plastikmullas kasvanud puuvili meie endi söögilaual. Seega, ka siinkohal ei tohiks näpuga India ja teiste arengumaade suunas näidata.
Ka allolev tabel näitab, et eelkõige peaksime siiski iseendale julgelt peeglisse vaatama. See, et prügi meie silmade alt ära viiakse, ei tee meid veel ilmtingimata paremaks. Olukorra parandamiseks on vaja propageerida tarbimist vähendavat suhtumist ja see tähendab ka kilekoti ostmata jätmist.

Viiendaks, kaupmees teeb kõik, et tema toodet ostaks. Kui enam kilekotti ei ostetaks, siis seda enam ka ei müüdaks. Muidugi ei ole siinkohal lahenduseks nt paberist ühekordsed pakendid, sest nendel on samuti suur ökoloogiline jalajälg. Muutuma peab inimeste suhtumine. Ebamõistlik tarbimine ja ühekordsed asjad ei ole ägedad. Aga äge oleks, kui reklaamplakatil poseeriks modell korduvkasutatava termoskruusi ja mitte ühekordse kohvitopsiga. 

Jah, mastaabid on ulmelised, aga midagi tuleb ette võtta, sest teist Maad meil ju ei ole. Seega, julgustan teid vastuvoolu ujuma ja keskkonnasõbralikke valikuid langetama, hoolimata sellest, mida teised teevad. Loodetavasti muutub keskkonnasõbralik eluviis niimoodi peavooluks:)