Panime oma lapse vene rühma!
Otsus panna Mia venekeelsesse lasteaiarühma oli täiesti teadlik. Põhjuseks ei olnud see, et me ei saanud eestikeelses lasteaias kohta vms. Põhjuseks ikka see, et Mia vene keele ära õpiks. Kuna väikesed lapsed imavad kõike endasse nagu käsnad (Montessori termin Absorbent mind), siis tundus lapse venekeelsesse keskkonda saatmine mõistlik ja lapse potensiaali täiel määral ära kasutamine.
Minul oli tegelikult selline pöörane mõte vist juba enne Mia sündi. Kui aga tuli laps lasteaia järjekorda panna, siis lõin põnnama ja valisin välja kolm eesti lasteaeda.
Kui Mia oli 2aastane, siis ta käis natuke aega Nõmme Lastekaitse Liidu lastehoius. Plaan oli ta enne Holgeri sündi hoiuga ära harjutada, et siis Holgeri sündides mul veidi lihtsam oleks. Nõmme Lastekaitseliidu hoid oli väga armas! Lapsi oli vähe ja õpetajaid palju. Mõnel päeval näiteks 6 last ja 3 õpetajat:) Õues olemine oli tõeliselt vahva, sest lastega mängis ka perekoer! Mia käis umbes nädal aega poole päeva kaupa väga hästi, aga siis sai aru, et peabki seal käima hakkama ja asi läks väga nutuseks. Umbes nädala pidasin vastu. Jätsin nutva lapse hoidu ja läksin oma rasedahormoonidega ise koju nutma.
Kui Mia beebikoolis rääkisin, et meil nii juhtus, siis ei suutnud emad ära imestada, et kuidas nii seltsiv laps hoiuga ei harjunud. Et mis siis veel nende lapsed teevad, kui Miale ei meeldinud. No vot, senikaua, kuni emme lähedal on, on seltsiv, aga üksi olla ei taha:)
Holger sündis 6. mail ja Miale lootsin sügisest lasteaiakohta saada. Kahjuks see ei õnnestunud ja Mia oli kuni peaaegu 3aastaseni kodune. Tegelikult see sobis ka mulle.
Täiesti juhuslikult kurtsin heade sõprade pulmas ühele tuttavale lasteaiaõpetajale, et Mia ei saanud lasteaiakohta. Õpetaja Piret ütles sellepeale, et tulge Männiku lasteaeda minu rühma:) Tuleb ikka suu lahti teha! Jaanuarist kuni eriolukorrani käiski Mia Männiku lasteaias liitrühmas. Õpetajad olid väga toredad! Kõik läks kenasti, aga magamajäämisega ilmselt kiirustasime. Sellega juhtus veel selline lugu, et esimest korda kui Mia magama jäi, oli õpetajatel mingi koosolek ja siis keegi asendusõpetaja oli öelnud, et kui sa kohe magama ei jää, siis võtan sult kaisuka ära. Ega ma ju täpselt ei tea, mis seal juhtus, aga igaljuhul varsti pärast seda tegime vist u 2 nädalase pausi, sest Miat ei olnud võimalik füüsiliselt lasteaeda saada. Röökis ja karjus jne. Pärast 2 nädalat alustasime jälle algusest ja poole päeva kaupa. Pool päeva toimis väga kenasti, aga siis tuli koroona.
Millalgi mai lõpus käisime külas headel sõpradel Kostjal ja Janal. Kostja jalgpalli karjääri tõttu elasid nad 5 aastat Poolas ja lapsed käisid Poola lasteaias. Nüüd on lapsed juba algkooli ealised, aga poola keel ei ole ununenud. Mina arvasin, et kui pärast läheb Mia nagunii Eesti kooli, siis unustab keele ära jne. Aga Kostja ja Jana laste näitel see nii ei ole. Ja tegelikult on ju Tallinnas vene keele harjutamiseks võimalusi küll ja veel:) Ei ole ka üldse välistatud, et paneme Mia tuleviks Avatud Kooli, kus toimub kahesuunaline keelekümblus.
Oliveri vene rahvusest Gusja käis eesti lasteaias ja pärast vene koolis. Ka tema ütles, et eesti keele tunnis oli tal teistest lihtsam, sest oli eesti lasteaias käinud.
Igaljuhul kirjutasin mina Kraavikrõlli lasteaeda. Sain kohe vastuse, et tulge homme avatud uste päevale. Läksimegi Miaga järgmisel päeval kohale. Mia jäi vene lastega õue mängima, mina läksin tuppa koosolekule (millest sain vist max 20% aru). Igaljuhul andsin seal samas avalduse sisse.
Kraavikrõlli lasteaed on tegelikult Eesti lasteaed, aga üks rühm on venekeelne. See on mitmel põhjusel hea variant. Esiteks saan Mia eestikeelsesse rühma ringi tõsta, kui selleks peaks vajadus tekkima. Teiseks saan ise juhtkonna ja õpetajatega suhelda, sest minu ja ka Oliveri vene keel on väga nigel.
Nagu võite arvata, siis tegelikult oli minul seoses vene rühmaga mitmeid hirme.
Näiteks rääkisid mulle paljud, et vene rahvusest õpetajad on ikka karmi olemisega ja kindlasti riidlevad lastega. Just täna Oliveriga arutasime, et Mia rühmas on nii õpetaja, assistent ja söögitädi supertoredad! Ja pigem on nad kõik sellised nunnutajad! Mia nt räägib, kuidas söögitädi Galina pidi koguaeg lapsi kallistama, musitama ja nunnutama. Ja kuna Mia on paras jutupaunik, siis ta kindlasti räägiks meile, kui mõni õpetaja on kuri vms. Olen mitmes lasteaias trenne andnud ja söögitädid on ikka tavaliselt kurjad.
Teine hirm oli, et Mia ei taha lasteaeda minna, sest ta ei saa mitte midagi aru. Mia ei ole kordagi öelnud, et ta ei taha minna, sest teised räägivad vene keeles. Ilmselt on see täiskasvanute hirm:)
Kolmas hirm oli seotud lõunaunega. Esiteks ei ole Mia kodus juba 1,5 aastat maganud, teiseks ei õnnestunud magamine ka Männiku lasteaias. Seletasin olukorda ka õpetajatele ja juhatajale. Nagu olingi kartnud, siis Mia ei jäänud lasteaias magama. Jooksis WC vahet ja lihtsalt oli see 2 tundi voodis ära. See minule ei sobinud ja palusin õpetajatel tal lubada kasvõi raamatut vaadata, kui ta ei ole 30 min jooksul uinunud. See variant õpetajatele ei sobinud ja u nädal aega vahtis Mia 2tundi lakke.
Õnneks oli õige pea hoolekogu koosolek ja tõstatasin seal ka magamise küsimuse. Juhataja oli nõus, et lapsele tuleb pakkuda alternatiivtegevus, kui ta pole 30 min jooksul uinunud. Muidugi, sest nii näeb ette ka seadus.
Järgmisel päeval nii toimiski. Varsti hakkasid õpetajad Mia kõrval istuma ja tundub, et praegu tänu sellele Mia uinub ja magab vähemalt tund aega. Kui on ärganud, siis võib vaikselt joonistama minna.
Seega tundub, et toimib. Ainuke häda on selles, et kodus enne lasteaeda minekut Mia vahel nutab, et ei taha lasteaias magada. Viimastel päevadel on Mial lasteaias magamise ajal piss voodisse tulnud. See on ilmselge märk lasteaiastressist vms, sest kodus nii küll juhtunud ei ole. Pakkusin õpetajale, et tulen siis äkki Miale enne lõunaund järele, aga õpetaja arvas, et ei ole põhjust, sest Mial läheb tegelikult järjest paremini. Võtab õppetegevusest osa ja mängib kenasti.
Mängimine toimub tal küll hetkel pigem omaette, sest teiste lastega on keelebarjääri tõttu suhtlemine keeruline. Õnneks on rühmas ka üks eesti-vene perest laps, kes saab Miale toeks olla. Kuna tegemist on liitrühmaga, siis on palju ka Miast väiksemaid lapsi, kes veel kuigi palju ei räägi. Nende eest pidi Mia kenasti hoolitsema:)
Mia on nüüd lasteaias käinud pea 2 kuud. Tegelikult on hämmastav, millise kiirusega ta venekeelseid sõnu omandab! Pärast avatud uste päeva õpetasin talle nii möödaminnes, kuidas on vene keeles tere, head aega ja minu nimi on. Järgmine päev olid kõik meeles!
Täna lugesime koos numbreid ühest kümneni, ikka vene keeles:)
Üks päev rääkis Mia, kuidas üks tüdruk oli midagi vene keeles talle rääkinud ja siis Mia vastas talle:" Не понимаю." Ehk siis tal ei ole tegelikult mingit hirmu ennast teises keeles ka reaalsetes olukordades väljendada. Täiskasvanuna on minul küll see hirm ikka totaalne. Terve suve mõtlesin, et peaksin turul venemüüjatega ikka vene keeles proovima rääkida. No ei julge:D Lastel sellist probleemi ei ole!
Meie sõbrad, kelle laps Poola lasteaias käis, ütlesid, et kulub u pool aastat, et laps suudaks teises keeles suhelda. Eks ole näha:)
Praegu räägivad õpetaja ja assistent Miaga eesti keeles, kui näevad selleks vajadust.
Lõpetuseks veel ühest minu hirmust:) Minu ja Oliveri nulli lähedane vene keele oskus:D Siiani oleme hakkama saanud. Nagu juba kirjutasin, siis õpetajate ja juhtkonnaga saan eesti keeles suheldud. Rühmas on mitmeid vanemaid, kelle eesti keel on väga hea. Lastevanemate koosolekule võtsin ema tõlgiks kaasa:D
Meie rühma FB grupis suhtlen nii, et teiste vanemate poolt kirjutatud venekeelse jutu tõlgin Google Translate'is ära ja vastan eesti keeles. Kuna mind valiti ka hoolekogu liikmeks, siis aeg ajalt pean ka tähtsat infot postitama. Sellisel juhul tõlgib keegi aktiivsem lapsevanem mu jutu vene keelde. Ühesõnaga saame hakkama. Järgmisest nädalast hakkan vene keele kursustel käima, et lõpuks enda vene keel ka normaalsele tasemele saada. Praktika koht on nüüd ju olemas:)
Miaga käime veel "praktikal" Trefoil batuuditrennis! Sealne trenn toimub venekeeles (treenerid räägivad kenasti ka eesti keelt) ja kõik pered venekeelsed. Trenn on megaäge!
Ühesõnaga kõikidest hirmudest hoolimata läheb Mial lasteaias tegelikult kenasti. Kui nüüd aga täiesti aus olla, siis on minul ikkagi tihti süümepiinad, et Mia lasteaeda viin, kui ise Holgeriga kodus olen. Võiksin ju kodus kahe lapsega meisterdada, laulda, tantsida jne. Aga annan endale ka ise aru, et see nõuaks minult 100% 24/7 lastele pühendumist. Õhtul, kui lapsed magavad, valmistaksin järgmise päeva tegevusi ette ja päeval siis mõistagi tegeleksin lastega. Kadestan ja imetlen neid emasid, kes niimodi suudavad! Annan aga endale aru, et mina lõpetaksin nii vist hullumajas:) No ja mingist blogi pidamisest ei tuleks sellisel juhul üldse mitte midagi välja:)
Kompromissina käib Mia praegu 3x nädalas lasteaias. Sellise graafiku juures saan mõlemale lapsele piisavalt tähelepanu jagada, aga jään ka ise täie mõistuse juurde:)
Lasteaias teevad nad ikka tõeliselt ägedaid tegevusi! Ja usun, et Mia areneb seal kõvasti!
Kui Mia oli 2aastane, siis ta käis natuke aega Nõmme Lastekaitse Liidu lastehoius. Plaan oli ta enne Holgeri sündi hoiuga ära harjutada, et siis Holgeri sündides mul veidi lihtsam oleks. Nõmme Lastekaitseliidu hoid oli väga armas! Lapsi oli vähe ja õpetajaid palju. Mõnel päeval näiteks 6 last ja 3 õpetajat:) Õues olemine oli tõeliselt vahva, sest lastega mängis ka perekoer! Mia käis umbes nädal aega poole päeva kaupa väga hästi, aga siis sai aru, et peabki seal käima hakkama ja asi läks väga nutuseks. Umbes nädala pidasin vastu. Jätsin nutva lapse hoidu ja läksin oma rasedahormoonidega ise koju nutma.
Kui Mia beebikoolis rääkisin, et meil nii juhtus, siis ei suutnud emad ära imestada, et kuidas nii seltsiv laps hoiuga ei harjunud. Et mis siis veel nende lapsed teevad, kui Miale ei meeldinud. No vot, senikaua, kuni emme lähedal on, on seltsiv, aga üksi olla ei taha:)
Holger sündis 6. mail ja Miale lootsin sügisest lasteaiakohta saada. Kahjuks see ei õnnestunud ja Mia oli kuni peaaegu 3aastaseni kodune. Tegelikult see sobis ka mulle.
Täiesti juhuslikult kurtsin heade sõprade pulmas ühele tuttavale lasteaiaõpetajale, et Mia ei saanud lasteaiakohta. Õpetaja Piret ütles sellepeale, et tulge Männiku lasteaeda minu rühma:) Tuleb ikka suu lahti teha! Jaanuarist kuni eriolukorrani käiski Mia Männiku lasteaias liitrühmas. Õpetajad olid väga toredad! Kõik läks kenasti, aga magamajäämisega ilmselt kiirustasime. Sellega juhtus veel selline lugu, et esimest korda kui Mia magama jäi, oli õpetajatel mingi koosolek ja siis keegi asendusõpetaja oli öelnud, et kui sa kohe magama ei jää, siis võtan sult kaisuka ära. Ega ma ju täpselt ei tea, mis seal juhtus, aga igaljuhul varsti pärast seda tegime vist u 2 nädalase pausi, sest Miat ei olnud võimalik füüsiliselt lasteaeda saada. Röökis ja karjus jne. Pärast 2 nädalat alustasime jälle algusest ja poole päeva kaupa. Pool päeva toimis väga kenasti, aga siis tuli koroona.
Millalgi mai lõpus käisime külas headel sõpradel Kostjal ja Janal. Kostja jalgpalli karjääri tõttu elasid nad 5 aastat Poolas ja lapsed käisid Poola lasteaias. Nüüd on lapsed juba algkooli ealised, aga poola keel ei ole ununenud. Mina arvasin, et kui pärast läheb Mia nagunii Eesti kooli, siis unustab keele ära jne. Aga Kostja ja Jana laste näitel see nii ei ole. Ja tegelikult on ju Tallinnas vene keele harjutamiseks võimalusi küll ja veel:) Ei ole ka üldse välistatud, et paneme Mia tuleviks Avatud Kooli, kus toimub kahesuunaline keelekümblus.
Oliveri vene rahvusest Gusja käis eesti lasteaias ja pärast vene koolis. Ka tema ütles, et eesti keele tunnis oli tal teistest lihtsam, sest oli eesti lasteaias käinud.
Igaljuhul kirjutasin mina Kraavikrõlli lasteaeda. Sain kohe vastuse, et tulge homme avatud uste päevale. Läksimegi Miaga järgmisel päeval kohale. Mia jäi vene lastega õue mängima, mina läksin tuppa koosolekule (millest sain vist max 20% aru). Igaljuhul andsin seal samas avalduse sisse.
Kraavikrõlli lasteaed on tegelikult Eesti lasteaed, aga üks rühm on venekeelne. See on mitmel põhjusel hea variant. Esiteks saan Mia eestikeelsesse rühma ringi tõsta, kui selleks peaks vajadus tekkima. Teiseks saan ise juhtkonna ja õpetajatega suhelda, sest minu ja ka Oliveri vene keel on väga nigel.
Nagu võite arvata, siis tegelikult oli minul seoses vene rühmaga mitmeid hirme.
Näiteks rääkisid mulle paljud, et vene rahvusest õpetajad on ikka karmi olemisega ja kindlasti riidlevad lastega. Just täna Oliveriga arutasime, et Mia rühmas on nii õpetaja, assistent ja söögitädi supertoredad! Ja pigem on nad kõik sellised nunnutajad! Mia nt räägib, kuidas söögitädi Galina pidi koguaeg lapsi kallistama, musitama ja nunnutama. Ja kuna Mia on paras jutupaunik, siis ta kindlasti räägiks meile, kui mõni õpetaja on kuri vms. Olen mitmes lasteaias trenne andnud ja söögitädid on ikka tavaliselt kurjad.
Teine hirm oli, et Mia ei taha lasteaeda minna, sest ta ei saa mitte midagi aru. Mia ei ole kordagi öelnud, et ta ei taha minna, sest teised räägivad vene keeles. Ilmselt on see täiskasvanute hirm:)
Kolmas hirm oli seotud lõunaunega. Esiteks ei ole Mia kodus juba 1,5 aastat maganud, teiseks ei õnnestunud magamine ka Männiku lasteaias. Seletasin olukorda ka õpetajatele ja juhatajale. Nagu olingi kartnud, siis Mia ei jäänud lasteaias magama. Jooksis WC vahet ja lihtsalt oli see 2 tundi voodis ära. See minule ei sobinud ja palusin õpetajatel tal lubada kasvõi raamatut vaadata, kui ta ei ole 30 min jooksul uinunud. See variant õpetajatele ei sobinud ja u nädal aega vahtis Mia 2tundi lakke.
Õnneks oli õige pea hoolekogu koosolek ja tõstatasin seal ka magamise küsimuse. Juhataja oli nõus, et lapsele tuleb pakkuda alternatiivtegevus, kui ta pole 30 min jooksul uinunud. Muidugi, sest nii näeb ette ka seadus.
Järgmisel päeval nii toimiski. Varsti hakkasid õpetajad Mia kõrval istuma ja tundub, et praegu tänu sellele Mia uinub ja magab vähemalt tund aega. Kui on ärganud, siis võib vaikselt joonistama minna.
Seega tundub, et toimib. Ainuke häda on selles, et kodus enne lasteaeda minekut Mia vahel nutab, et ei taha lasteaias magada. Viimastel päevadel on Mial lasteaias magamise ajal piss voodisse tulnud. See on ilmselge märk lasteaiastressist vms, sest kodus nii küll juhtunud ei ole. Pakkusin õpetajale, et tulen siis äkki Miale enne lõunaund järele, aga õpetaja arvas, et ei ole põhjust, sest Mial läheb tegelikult järjest paremini. Võtab õppetegevusest osa ja mängib kenasti.
Mängimine toimub tal küll hetkel pigem omaette, sest teiste lastega on keelebarjääri tõttu suhtlemine keeruline. Õnneks on rühmas ka üks eesti-vene perest laps, kes saab Miale toeks olla. Kuna tegemist on liitrühmaga, siis on palju ka Miast väiksemaid lapsi, kes veel kuigi palju ei räägi. Nende eest pidi Mia kenasti hoolitsema:)
Mia on nüüd lasteaias käinud pea 2 kuud. Tegelikult on hämmastav, millise kiirusega ta venekeelseid sõnu omandab! Pärast avatud uste päeva õpetasin talle nii möödaminnes, kuidas on vene keeles tere, head aega ja minu nimi on. Järgmine päev olid kõik meeles!
Täna lugesime koos numbreid ühest kümneni, ikka vene keeles:)
Üks päev rääkis Mia, kuidas üks tüdruk oli midagi vene keeles talle rääkinud ja siis Mia vastas talle:" Не понимаю." Ehk siis tal ei ole tegelikult mingit hirmu ennast teises keeles ka reaalsetes olukordades väljendada. Täiskasvanuna on minul küll see hirm ikka totaalne. Terve suve mõtlesin, et peaksin turul venemüüjatega ikka vene keeles proovima rääkida. No ei julge:D Lastel sellist probleemi ei ole!
.jpg)
Meie sõbrad, kelle laps Poola lasteaias käis, ütlesid, et kulub u pool aastat, et laps suudaks teises keeles suhelda. Eks ole näha:)
Praegu räägivad õpetaja ja assistent Miaga eesti keeles, kui näevad selleks vajadust.
Lõpetuseks veel ühest minu hirmust:) Minu ja Oliveri nulli lähedane vene keele oskus:D Siiani oleme hakkama saanud. Nagu juba kirjutasin, siis õpetajate ja juhtkonnaga saan eesti keeles suheldud. Rühmas on mitmeid vanemaid, kelle eesti keel on väga hea. Lastevanemate koosolekule võtsin ema tõlgiks kaasa:D
Meie rühma FB grupis suhtlen nii, et teiste vanemate poolt kirjutatud venekeelse jutu tõlgin Google Translate'is ära ja vastan eesti keeles. Kuna mind valiti ka hoolekogu liikmeks, siis aeg ajalt pean ka tähtsat infot postitama. Sellisel juhul tõlgib keegi aktiivsem lapsevanem mu jutu vene keelde. Ühesõnaga saame hakkama. Järgmisest nädalast hakkan vene keele kursustel käima, et lõpuks enda vene keel ka normaalsele tasemele saada. Praktika koht on nüüd ju olemas:)
Miaga käime veel "praktikal" Trefoil batuuditrennis! Sealne trenn toimub venekeeles (treenerid räägivad kenasti ka eesti keelt) ja kõik pered venekeelsed. Trenn on megaäge!
Ühesõnaga kõikidest hirmudest hoolimata läheb Mial lasteaias tegelikult kenasti. Kui nüüd aga täiesti aus olla, siis on minul ikkagi tihti süümepiinad, et Mia lasteaeda viin, kui ise Holgeriga kodus olen. Võiksin ju kodus kahe lapsega meisterdada, laulda, tantsida jne. Aga annan endale ka ise aru, et see nõuaks minult 100% 24/7 lastele pühendumist. Õhtul, kui lapsed magavad, valmistaksin järgmise päeva tegevusi ette ja päeval siis mõistagi tegeleksin lastega. Kadestan ja imetlen neid emasid, kes niimodi suudavad! Annan aga endale aru, et mina lõpetaksin nii vist hullumajas:) No ja mingist blogi pidamisest ei tuleks sellisel juhul üldse mitte midagi välja:)
Kompromissina käib Mia praegu 3x nädalas lasteaias. Sellise graafiku juures saan mõlemale lapsele piisavalt tähelepanu jagada, aga jään ka ise täie mõistuse juurde:)
Lasteaias teevad nad ikka tõeliselt ägedaid tegevusi! Ja usun, et Mia areneb seal kõvasti!
Sellel postitusel ei ole vastuseid