Liblikavaimustus ehk meil nüüd täitsa oma liblikas

Kui suvi saabus, siis käisin ainult kõrvenõgeste puhmastes, et röövikuid leida:) Suve jooksul leidsime paar röövikut, kelle panime purki ja toitsime internetist leitud tarkuste järgi. Kahjuks meie röövikud üle päeva purgis vastu ei pidanud:( Seega sel suvel meil see projekt ei õnnestunud.

Siis, aga avastasin, et T1 kaubanduskeskuses on Liblikapark. Nüüd lõpuks eelmisel nädalavahetusel saatsin sinna Mia koos vanaemaga:) Tagasi tulid nad koos koduse liblikafarmiga ehk troopilise liblika kookoniga, kust paari päeva jooksul pidi sündima liblikas.
Selline kookon jõudis meil kodus umbes päeva olla. Aeg-ajalt tuli seinasid pritsipudeliga pritsida, et piisavalt niiske oleks.

Otsustasime, et jätame esimest korda liblika mu ema juurde, et keegi talle meie juures kogemata peale ei astuks vms.
Järgmisel päeval hüüdis emme, et liblikas on väljas. See käis nii kiiresti, et keegi ei märganudki. Tund aega tagasi oli veel kookon ja nüüd juba liblikas.

Päris uskumatu, kuidas nii väikesest kookonist nii suur liblikas välja tuli! Mia pani vastsündinud liblikale nimeks Pelle:) Tegelikult me ei tea, kas ta on poiss või tüdruk, aga pole vast hullu:) Alguses olid tiivad märjad ja kuskil pool päeva ta kuivatas neid lihtsalt kookoni otsas rippudes.
Mingi hetk nägime, et oli roninud karbi ääre peale ja siis tegi ta ka esimest korda tiivad lahti! Kui ilus!!! Nüüdseks on mõned päevad möödas ja liblikas juba natuke lendab, kuigi mitte eriti. Kui talle oma näpu annad, siis ronib selle peale ja lehvitab tiibasid:) Pellele paneme söögiks, tegelikult joogiks puuvilja tükke. Sealt ta siis kuidagi imilondiga joob puuvilja nektarit.

Meie liblika liiginimi on Morpho Peleides, tiibade siruulatus 14-17cm. No ikka suur! Montessori mänguhommiku lastele näitasime ka meie uut kodulooma:) Tundus, et meeldis, aga koer Matut muidugi mingisugune troopiline liblikas üle ei trumpa:D