Saage tuttavaks: Paula, Helga, Mussu, Peep ja Heiki!

Just! Nii uhked nimed pani Mia meie kanadele, kukele ja küülikule. Kanad on meie Nõmme kodus juba teist aastat. See ettevõtmine oli nii tore, et tahtsime kanu kindlasti ka sel aastal. Eelmisel aastal sai meie kõigi, aga eriti Mia lemmikuks kana Paula. Seda sellepärast, et Paula lubas ennast sülle võtta:) Või noh, ei jooksnud nii kiiresti eest ära, kui teised kanad ja Mia sai ta koguaeg kätte. Seega Paula ja ka halli värvi Helga on meil juba teist suve. Musta värvi kana Mussu ja valge siidikukk Peep on uustulnukad.

Proovisime kanad eelmisel aastal ka talveks enda juurde jätta, aga hoolimata sellest, et ehitasime neile vähe soojema maja ja panime ka soojendava lambi sisse, siis lõpuks tundus, et oma kanalas on neil ikka talvel mõnusam:)

Suvel on kanapidamine väga mõnus ja täiesti tehtav ka linnas. Meie ostsime väikese kanamaja. Kuna selle aed tundus veidi liiga väike, siis tegime neile natuke suurema traadist aia. Osaliselt on kanade aed ka batuudi all. See on päris hea variant, sest nagunii batuudi alusel mingit kasutust ei ole ja kanad saavad sinna päikese ja Mia eest peitu minna:) Nüüdseks on ostetud kanamaja Heiki käsutuses ja kanadele ehitas mu isa veidi suurema korteri. Aeg-ajalt laseme kanad ka suurde aeda lahti, aga siis jõuavad nad suht kiiresti lillepeenardesse ja järele jääb suht must maa:) Kanadele on vaja veel mõned pesakastid, kuhu nad munevad. Meie saame praegu 2 muna päevas. Tundub, et Lehta on veel munemiseks liiga noor ja Helga liiga vana, aga Paula ja Mussu on tublid:)

Kanadele anname söögiks kõik meie toidujäätmed ja lisaks veel spets kanasööta. Vesi peab neil koguaeg ees olema ja ka liivakauss, kus ennast pesta. Õnneks on kanapidamine meil mu vanematega kahepeale ja ka naabrid on kanadest vaimustuses. Tänu sellele ei ole probleemi kuhugi paariks päevaks ära sõita.

Ühesõnaga kanad on ägedad:) Kohe kui nende poole minema hakkad, siis pistavad kaagutama, justkui räägiksid sinuga juttu. Lastele on kanad muidugi eriti ägedad! Söögi panemine, munade korjamine, tagaajamine:)

No ja nagu videost näha, siis ka vanadele pakuvad kanad rõõmu:)

Paar nädalat tagasi käisime meie kanade kodutalus. Seal oli nii palju ägedaid taluloomi!!! Näiteks kitsetalled, 10päevased lambatalled, vastkoorunud tibud! Kujutan ette, kui äge Mial ja Eliisel oli, kui juba ise olime nii elevil:)

Päris tühjade kätega me sealt muidugi ära ei tulnud:) Meiega koos tuli ka küülik Heiki!

Heikiga on juba nalja saanud! Panime ta elama väiksesse aiaga kanamajja. Ühel hommikul avastasime aga, et Heiki hüppab rõõmsalt aiast väljas muru peal ringi. Vaatasime maja ja aia üle ja ei leidnud ühtegi kohta, kust ta oleks välja saanud. No ja siis paar tundi hiljem avastasime, et Heikit enam pole. Otsisime tänavalt ja panin ka kuulutuse FB Nõmmekate gruppi üles. Ka naabrid said alarmeeritud. Ei miskit. Ma olin suht kindel, et nüüd on Heikiga kõik, aga õhtupoole avastasid naabrid Heiki enda aiast pikutamas. Läksime teda siis suure hurraaga püüdma, aga hirmutasime ta hoopis teiste naabrite terassi alla:D Õnneks sinna terassi alla saigi ainult ühest august niiet ei olnud ohtu, et ta kuskilt teiselt poolt välja poeb. Jänesepüügi tiim tegutses meil siis nii, et aeg-ajalt käis keegi taga-aias vaatamas, kas jänes on naabrite juures terassi alt välja tulnud. Kui oli, siis lehvitas teistele, teised haarasid tekid ja jooksid kiiresti läbi tänava naabri aeda. No nii tegime vist u 3-4 korda enne kui jänese kätte saime. Iga kord lidus Heiki jälle terassi alla peitu ja siis algas kogu protseduur otsast peale. Kätte saime ta siis lõpuks nii, et piirasime teda kolmekesi, mina, Hendrik ja mu isa. No ja ma lõpuks põhimõtteliselt viskusin talle peale:D

Nüüd ehitas mu isa kanaaia kindlamaks ja paar päeva on Heiki kenasti koos kanadega aias ringi hüpanud:)

Heikil on ka sõber/sõbranna (me pole päris kindlad kumb ta on) tekkinud. Nimelt külastab naabrikass Heikit kahtlaselt tihedasti. Ja no see terassialune, kuhu Heiki lidus, oli ju ka selle sama kassi oma. Ühel hommikul avastas mu emme naabrikassi Heiki majast näiteks. Ei tea, kas on lootust järglasteks...?

Igaljuhul igav meil siin järjest kasvavas loomaaias ei hakka:)